Pages

Jõulupärg

Alati jõulude paiku olen poes jõulupärgasid piilumas käinud. Koju pole minuga aga neist ükski siiamaani veel tulnud - küll on müügiks ainult üks igav oksakuhi, teinekord jälle liiga ülepakutud kuusekarra ja sädeluse pusa. Sama tihti kui pärgi poes olen piilunud, otsin isetegemisvõimalusi internetiavarustes. Tulemus ikkagi sama. Kui midagi võimalikult lihtsat, naturaalset, kuid siiski efektset ja armast tahaks, poe või nahast välja, et mõni ideekesekenegi leida, millest šnitti võtta. Lõpuks võtsin end kokku ja mõtlesin, et keegi ei peagi kõiki vastuseid ette ütlema ning ma ise ei pea samuti lihtsama vastupanu teed minema, et näpuga mingil õpetusel järge ajan, tegelikult nii kerge asja tegemiseks. Ja selline mu jõulurõõm siis sai:



Aga esimesed asjad enne (ehk fist things first). Vaja läks igasugust jõulu-pudipadi. Minu maitse järgi on kõik punane ja kuldne, sellepärast seekord siis sellised asjad:


Esimalt värvisingi selle kuldsema värviga hobuseraua ära ja jätsin kuivama. Metsa alt leitud okstest tuleks moodustada midagi ringilaadset, millele mina mässisin ümber ühe rohelise kuusekarra. Sellele järgi samamoodi astelpõõsaoksi meenutava traadi. Etteruttavalt ütlen, et sellest traatoksast ma pärja ka riputasin, aga ideaalselt oleks sobinud ka mõni (punane) kingipaki pael, mis mul tegelikult valmis oli varutud. Erinevate kellukeste kinnitamiseks oli olemas natuke rohelist traati, lipsul oli traat endal taga nagu ka punastel marjadel, seega sai neid kergesti oksapärja sisse kinnitada. Lisaks lammutasin lahti vana kunstlillekimbu, kust sain jõulutähe lehed, keskele panin kimbu marju ja peale pritsisin natuke kunstlund.


Lõpuks leidsin väikseid kuuseehteid, valisin sealt välja ühe jõuluvana, mille samuti traadiga oksale istuma seadsin. Hobuseraud on hetkel ilma ühegi kinnituseta pärjal kanda kinnitanud, aga tark mõte oleks ta siiski vist sinna püsivamalt kinni liimida. Iseenesest oleks vahva kui mõni tuleke ka kellukeste, roheluse ja marjade vahel säraks, aga hetkel ma sobivaid pole leidnud. Kui nad mulle kusagil vastu jalutavad või mõni muu vahva idee sellega seoses tuleb, siis teen kindlasti uue pildi. Seniks ripub uksel aga üks selline jõulupärg:




Isetehtud küünlatops

Kui sädeleva küünlatopsi olin valmis saanud, leiutasin oma keerulisema projekti kallal edasi. Tundub, et mis see siis ära ei ole, ostad natuke modelleerimissavi, mõtled välja, millise kuju ja mustriga tulemust sooviks ja muudkui voolima. Oh ei, eks rumal pea on ikka ihu nuhtluseks. Läks nii, et tahtsin kindlasti midagi ümarat, seega tuli idee võtta vormiks mõni riiulis olev klaas. Sellised ma siis algselt välja valisin:

Esimesena hakkasin siis katsetama vasakult teise klaasi peal. Mõtlesin, et kui savi sinna sisse vastu klaasi seinu suruda, siis saan ilusa kuju. Loogikaviga! Alumine osa ju suurem kui ülemine, kuidas ma pärast kivistunud vormi välja saaksin. Olin siis omaarust eriti nutikas ja võtsin järgmiseks ette vasakult esimese klaasi ja seekord pidasin mõttekaks savi siis vastu välisäärt vormida. Taaskord loogikaviga! Jälle alumine osa laienev. Ma ka ei õpi. Lõpuks siiski jõudsin teostatava lahenduseni, mis kõiki mu mõttevigu trotsides, õnnestus.

Vaja läheb:

  • savi
  • taignarulli
  • toidukile
  • osavaid käsi või vormi, mille kujuliseks soovid küünlaalust saada
  • nuga, piparkoogivormid
  • omal valikul värve või midagi muud viimistlemiseks

Tegevuskäik:
  • katsin klaasi toidukilega, et savi sealt hiljem ka lahti tuleks
  • rullisin soovitud koguse savi õhemaks
  • nüüd oleks vaja kogu klaasi pind katta ühtlaselt saviga. Kõige lihtsam on rullida savilehte ümber klaasi, lõigata üleliigne ära. Seejärel umbes põhja suuruses ring välja lõigata ning ühenduskohad kokku suruda. 
  • ma veel rullisin klaasi lisaks laual, et peal olev savi ühtlasem jääks - liiga kõvasti ei tohi, muidu venib materjal välja.
  • otsustasin ühe topsi ülaserva teha augud, et valgus läbi kumaks ning teise topsi keskossa vormida põhjapõdra kujutise - seda tegin piparkoogivormiga. Noaga lõikasin meelepärase ääre.
  • peale seda ootasin päevakese savi kuivamist. Oleks kangesti tahtnud kogu kupatuse ahju panna, aga kui pakil oli kirjas, et kuivab õhu käes, eks siis kuivab õhu käes.



Ühe küünlatopsi värvisin peale kuivamist punaseks, teise lihtsalt valgeks ja valmis nad olidki. Ehk mitte kõige esteetilisemad ja perfektsemad asjakesed, aga isetegemisrõõmu oli nende puhul küllaga :)





Küünlavalgus

Kuidagi on nii kujunenud, et küünlaid on mul kodus alati palju. Liiga palju. Pikad küünlad, paksud küünlad, teeküünlad, värvilised küünlad, lõhnaküünlad ja nii edasi...


Aga mida pole on küünlaalused -  küünlajalad ja kõik selline tundub minust ringiga mööda käivat. Igasuguseid pudi-padi poode on ju palju, sistususe omi samuti, aga ma ei tea, ei tundu kõik see uhke minu koju sobivat. Samas igasuguseid purgikesi, topsikuid jääb pidevalt millestki üle. Miks mitte, siis neid mitte ära visata, aga väikese vaheetapina kogu sellest kupatusest midagi jõululikku kokku keerata.
Tõesti, seekord otsisin kõik oma sahtlid, kapid, panipaigad läbi ja tulemuseks oli päris suur hulk igasuguseid pühade ja kingipakkimise jääke, mida selleks ära kasutada võiks.
Tegelikul ma alustasin savist vormide voolimisega, aga valmis sain kõige enne ikkagi lihtsama asjaga, siis enne see pilt, sest savijutt on juba pikem katse-eksituse meetodi saaga.

Vaja läks:
  • tühja purki
  • liimi
  • pintslit
  • sädeluspuru
  • teeküünalt


Alguses kartsin, et see mäsaamine lõpeb sädeleva minu, põranda, laua, aga mitte purgiga, kuid tundub nagu oleksin ammu juba selleks tegemiseks valmistunud, sest kui internetis paljud õpetused soovitavad oma klaaspurki puru sees rullida, siis mul on kunagi õnnestunud osta sädeluspuru soolatopsilaadses topsikus. Eks ma siis pintseldasin purgi liimiga üle ja asusin sädelust raputama. Alla panin taldriku, et ülejääk igal pool laiali ei oleks. Ja nii lihtne see oligi. Väike pits-pael ülemist äärt kaunistama kui on soovi, teeküünal sisse põlema ja jõulud tunduvad jälle natuke lähemal.



Jalatsiriiul

Tegelikult karjuvat vajadust sellise mööblieseme järgi polnud, aga võtmed tahavad ju kusagil hoidmist. Alati kui nad mul koridorist kaugemale jõuavad, siis välja minnes on tükk tegu, et nende asukoht taas tuvastada. 
Vaja läheb materjali konstruktsiooni jaoks, värvi, poroloni (või midagi muud pehmet padja jaoks), kangast ja kuna mulle sattus kätte just sobivas suuruses karp, siis sündis sellest ka sahtel väiksemale riiulile. Tegevust lausa mitmeks tunniks niisama looderdamise asemel :D


Seekord siis täielik taaaskasutus. Juurde pole midagi ostetud. Algselt vaja natuke saagida ja klapitada, et sobiv kuju asjale saada (mina kasutasin selleks mehist võõrtööjõudu :D). Kõige kergem on riiulid akutrelliga külge kruvida. Otseselt muid ettevalmistustöid enne viimistlust ma ei teinudki. Muidugi korralikuma tulemuse saamiseks võib puitu lihvida jne. Värvimiseks kasutasin ka varasemast üle jäänud valget värvitilka. Suuremad pinnad sai rulliga edukalt värvitud, aga kuna mul oli võrdlemisi suur rull, siis nurgad käisin üle pintsliga, jäi ühtlasem. 
Kindel plaan oli ka riiulile pingi funktsioon teha. Alguses ei suutnud välja mõelda, mida ja kas üldse midagi padja sisuks panna, aga üleliigsena vedelevad porolonijupid sobisid peale kandiliseks lõikamist väga hästi. Tehtud on tegelikult nii, et padja all on veel üks samast materjalist tükk, millest riiul ise on tehtud, seal peal samasugune porolonitükk ja riie on tõmmatud üle selle ja servad kinnitatud kõige alla. Viimase etapina võib lüüa altpoolt, kas naelad või keerata kruvid läbi viimase riiuli, et iste kinni püsiks. 
Sahtli jaoks lõikasin lihtsalt ühelt madalalt karbilt kaaned ära, panin ilusama põhja jaoks pappi põhja ja liimisin padja kanga jäägist karbile dekoratiivse ääre. Mitte midagi glamuurset.
Kahju kohe, et ülejäänud mööbel kodus olemas on ja midagi juurde ei anna teha, hakka või kolima.

Kaart vanaemale

Otsustasin seekord tavapärase postkaardi asemel sünnipäevakaardi teha natuke teistsuguse. Ja alati ongi just kõige vahvam see kui on olemas idee, aga protsessi enda käigus alles selgub, milliseks tulemus kujuneb. Seekord oli samamoodi - detailid ilmnesid alles kleepimise, õmblemise, värvimise segaduses.


1. Põhjaks on tavaline paber, sobib natuke paksem. Peale kleepisin käepärast olnud kollase salvrätiku. Minul oli õnne kodust leida kangast, millel lehemotiive, lõikasin ja kleepisin ka need kaardile, tegelikult sobib ju ka lihtsalt rohekas või pruunikas kangas.
2. Siis otsisin ühe pikliku tüki kangast ja traageldasin lahtised ääred omavahel kokku.
3. Kuna traageldus oli spetsiaalselt päris suurte vahedega, siis järgmiseks saigi niidi kokku tõmmata ja moodustusid õielehed.
4. Lille saab veel peale keskosa paberile liimimist kohendada, ma mujalt ära ei kinnitanudki. Südamikuks ei osanud esimest otsa kohe kuidagi midagi leiutada. Lahendus saabus aga nagu alati käeulatusest. Leidsin pudelikorgi, mis oli küll roheline, kuid nagu pildilt näha sai sädeleva kuldse küünelaki kihi all täiesti sobilikuks punktiks kaardile.

Pandla lips

Millalgi otsisin poest taga lipsuga pannalt, sellist natuke suuremat, kuhu rohkem kui kaks juuksekarva vahele mahuks. Samas ei tahtnud ma, et lips oleks liiga massiivne. Otsisin, mis ma otsisin, leidsin aga hoopis tavalise pandla ja natuke punast paela, millest sündis täpselt see, mida otsisin.

Vaja läks pannalt ja paela. Natuke liimi, jupp niiti ja nõel sinna järgi. Aega läks ka vaja, aga seekord vaid paar minutit. Tegelikult ma tegin topelt, poe pandlaid vaadates võib tähele panna, et nende puhul on tihti lips lihtsalt liimitud, aga mulle tundus, et nii laguneb kogu asi koost, sellepärast tegin niidi-nõelaga paar ringi läbi lipsu ümber pandla. 

Skyblue

Kuna tavalised valged latern-lambid on mu meelest nii igavad, siis mõtlesin enda omale väikese muutumismängu korraldada. 

Enne pilti vist ei tulnudki pähe teha, aga umbes selline ta oli.

Vaja läks umbes kahte pakki salvrätikuid ja kahepoolset teipi. Oleksin võinud ka liimi kasutada, aga tundus suurem mökerdamine ( + lambi paber võib ju katki minna).
Ma otsustasin terve salvrätisuuruste ringide kasuks, aga mida väiksemaid viitsid lõigata, seda "fluffym" tulemus. Ringe teipisin üle ühe joone lambil. Lamp tuli vahva, aga millega ma ei arvestanud oli see, et kogu mu tuba kumab edaspidi elektrisiniselt.  


Kus hoida kõrvarõngaid?!

Tavaliselt on mul kõik kõrvarõngad olnud hunnikus ja segamini mõnes ehtekarbis, kuidagi niimoodi:


Lõpuks sai sellest organiseerimatusest täiesti villand ja mõtlesin, et mida ma ära teha saaksin, et iga kõrvarõngaotsing ei lõppeks närvivapustusega kui midagi üles ei leia või omakorda kõik kõrvarõngad omavahel sassis on. Lõpuks leidsin lahenduse ka. Kõrvarõngad pildiraami!

It was long time coming, aga asi ise oli tegelikult imelihtne ja vaja läks lisaks pildiraamile vaid:

                              pitsi, ühevärvilist riiet, kahepoolset teipi, kääre

Nii riie kui pits on vaja algul keerata ümber pildiraamitaguse papist osa, seejärel kinni teipida. Ja ei muud midagi. Oleks olnud olemas klammerdaja, oleks veel lihtsam olnud. Tulemus igatahes, on parem kui varem!



Seelikumaania

Mis siis, et talv aina lähemale hiilib, mind on tabanud seelikumaania. Ühel päeval mõtlesin, et teen ühest kasutuna vedelevast punasest kangatükist pluusi... lõppes aga asi sellega, et sain endale uue seeliku. Hoopis musta. Hõbedase mustriga.

Alguses hakkasin küll ei tea mida leiutama, kuid lõpuks ikkagi tegin seeliku nii lihtsa kui võimalik. Allääre keerasin ühe korra ära ja õmblesin kinni ning ülemise ääre keerasin samamoodi ära aga kummi laiuselt. Õmblesin seeliku küljed kokku, ajasin kummi sisse ja õmblesin kinni. I guess lihtsuses peitub võlu...

Let it snow

Nii armas, et vanaemadel on vahetevahel igasuguseid asju kapis, mida nad ise juba kasutuks ja vanaks peavad. Ise sinna tuhnima minnes selgub aga, et tegu pole kaugeltki mitte vaid mahakandmisele kõlbava kraamiga. Mina leidsin viimati ühe pitsi (tegelikult oli neid kaks, aga teine ootab alles oma parimat lahendust). Sellest tulenevalt leidsin ka nii mööda minnes oma kapist valge topi, mis iseenesest oli igav nagu kõik teised. Nii need kaks kohtusidki ja sündist midagi lihtsat, aga natuke huvitavamat.


Kuna ma õmbelsin käsitsi pitsi külge, siis vajasin vaid :
  • pitsi
  • särki
  • niiti ja nõela
Kuna mulle sai osaks veel selline õnn, et pits oli juba leides ringiks kokku õmmeldud, siis otste kokkuõmblemise osa jäi mul vahele. Küll aga krookisin pitsi ühtlaste, kuid küllaltki suurte pistetega kokku ja peale seda hakkasin "misiganes-välja-tuleb" pistetaga oma ringi top-i kaeluse ääre külge kinnitama. Arvestades seda, et mu käsitsi õmblemise tehnika ja teadmised selle kohta on null, kulus kogu kupatusele natuke kauem aega kui ma oleksin tahtnud, aga tulemus on siiski päris armas.


+ nii kahju on, et lund veel maas pole, talvetunne hakkab nagu vaikselt juba ligi hiilima, aga sellise pimeda ilmaga ta eriti võimust ikkagi ei võta. Ja ma olen igatepidi jõulu-lover. Lumeinglid, jõuluinglid, jõulupärjad, jõulukuused, lõhnaküünlad ja jõuluteemalised riided... mis võiks sellest parem olla...

Lõppude lõpuks

Nii kaua olen vaadanud poodides neid korve, millel kangas sees, no neid, mida Jyskis ja igalpool müüakse:

Sama kaua olen vist mõelnud ka seda, et kui raske saab ühe sellise tegemine ikka olla. Kuna ühtegi head ideed endal ei tulnud, siis tundus, et kõige arukam viis on eeskujuks võtta õpetus mingisuguselt käsitöölehelt, kus õpetused olid kaunis, kuid täiesti arusaamatus keeles, sest tulemus oli ju nii ilus ja üllatav. Tegu oli siis ajalehepaberist tehtud korviga, paber hiljem üle värvitud jne. No sellest leiust on möödas nüüd päris pikk kuid ja paberist korvi mul siiani pole. Ei tea kas asi oli selles, et mässamist tundus palju olevat või minu laiskuses, but oh well, mis sellest ikka. Nüüd on mul kodus hoopis midagi ägedamat. 
Sest kes oleks võinud arvata, et:
  • pappkastist
  • nöörist
  • paarist grillipulgast
  • kahepoolsest teibist
  • kangast
saab sellise vahva asja?!

Ja ma kinnitan, et see oli ülimalt kerge, odav ja lõbus viis saada oma nägu ja tegu korv (oletades, et korv võiv üldse kellegi nägu olla :D ), vaatamata sellele, et minul ideest valmimiseni kulus nii mitu kuud.
Pappkastilt lõikasin kõik nö. kaaneosad ära. Kinnitasin nööriotsa ühte nurka ja hakkasin tegema ringe ümber kasti. Nööri fikseerimiseks kinnitasin karbi nurkadesse pulgad - ühe ringi tegin nende pealt, järgmise alt, siis jälle pealt jne kuni nöör otsa sai. Edasi läksin poodi, valisin kanga, millele läks jälle omajagu aega ja tulemusena ostsin rohkem seda, mida plaanis polnud kui seda, mida vaja oli, aga see selleks. Koju jõudes keerasin kanga ääre ühekordselt ära (alguses plaanisin konkreetsema välimuse andmiseks ka maha triikida, kuid lõpptulemus oli selline naturaalne ja looduslik, et otsustasin kangast mitte kunstlikuks teha) ja siis õmblesin küljed omavahel kokku, samuti põhja ääred. Üle jäi valminud kott vaid karpkorvi panna. Ja valmis ta oligi! 


Blue monday

Sattusin ühe käevõru pildi peale ja mõtlesin, et miks mitte proovida endale ka samasugust teha. Pilt oli siis selline :


Alguses tundus missioon ilmvõimatuna, aga kuna poes oli nii põnev kogu vajaminevat kraami ja samapalju ebavajalikku pudi-padi kokku osta, siis mõtlesin, et ei, seekord asju sahtlisse vedelema ei jäta nagu nii palju kordi on juba juhtunud. Ja tegelikult, kui ükskord sain asjaga peale hakkasin, polnud nii keerulist midagi.

Olemas võiksid siis olla :
  • Pärlid
  • Niit
  • Nõel
  • Nahariba
  • Nööp
ja kõik. 


Kuna mulle nii meeldis originaali värvilahendus, siis poes otsisingi sama taga. Niit võiks olla paksem, pluss veel  tegelikult kartes, et kogu asi laguneb koost panin ma niidi kahekorra.
Kui oled niidi nõela taha saanud, siis on kõige raskem osa möödas. Kuna mu naharibajupp oli ka päris pisike, siis murdsin selle pooleks, tegin otsa sõlmega aasa, kinnitasin niidiotsa sõlme sisse - midagi ära ega lühemaks ei lõiganud. Edasi liigub niit vasaku nahariba alla, sealt pärli sisse ja üle parema nahariba uuesti alla uue pärli sisse ja nii edasi kuni kogu kupatus on sama pikk kui käe ümbermõõt. Siis on vaja panna nööp naharibade otsa, uus sõlm teha, sinna sisse kinnitada ka niidijupp. 
As easy as that... ja kes oleks võinud arvata, et värvilahendusega veel rohkem täppi võib panna ?!